Autode maksustamisega seonduvad muudatused

ATTELA Advokaadibüroo vandeadvokaat Marko Saag rääkis 9. juunil 2017. a Äripäeva poolt korraldatud seminaril sõiduautode maksustamisega seonduvatest muudatustest.

Alljärgnevalt on toodud planeeritavad muudatused ning eelnõu seletuskirjas olevad selgitused nende muudatuste kohta seisuga 9. juuni 2017. a.

458 SE I (väljavõte autode maksustamist puudutavatest muudatustest)

Tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seadus ja seletuskiri

Sisukokkuvõte

Muudatuse kohaselt ei käsitata töölepingu alusel töötava töötaja tööandja kulutusi töötajate transpordile erisoodustusena, kui transport on korraldatud bussiga liiklusseaduse tähenduses. Samuti võimaldatakse töölepingu alusel töötava töötaja tööandjal maksuvabalt tasuda töötaja transpordi eest, kui töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast.

Eelnõuga täiendatakse tulumaksuseadust selliselt, et isikliku sõiduauto kasutamisega teenistus-, töö-, või ametiülesannete täitmisel makstavat parkimistasu saab tööandja maksuvabalt hüvitada arvestamata läbitud kilomeetreid.

Tulumaksuseaduse muudatuste kohaselt saab edaspidi nii töö- kui isiklikeks sõitudeks ettevõtte sõiduauto kasutamise võimaldamisel erisoodustust deklareerida vaid kilovatipõhiselt, sõltumata erasõitudena läbitud distantsist. Sõiduauto erisoodustuse hinna määramise aluseks on eelnõu kohaselt 1,96 eurot sõiduauto liiklusregistris märgitud mootori võimsuse ühiku kohta ning 1,47 eurot, kui sõiduauto on üle viie aasta vana.

Käibemaksuseaduses sätestatud ettevõttes kasutatavate sõiduautode ja kuni 3500 kilogrammise täismassiga veoauto (edaspidi kaubik) omatarbe maksustamise reeglid ühtlustatakse erisoodustuse maksustamise aluseks olevate reeglitega.

Liiklusseadust täiendatakse tulenevalt tulumaksuseaduse § 48 lõikega 82 tööandjale lisanduvast kohustusest teavitada Maanteeametit sõiduauto üksnes ametikohustuse täitmiseks kasutamise kohta. Liiklusregistrisse sõiduki andmetesse kantakse märge, kui tööandja kasutab sõiduautot on üksnes ametialaselt.

Seaduse eesmärk

Töötajate transpordikulude katmine

Kehtiva regulatsiooni järgi ei käsitata erisoodustusena kulutusi töötaja transpordile üksnes siis, kui ühistranspordi kasutamine on aja- või rahakulu tõttu raskendatud või kui puudega töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab tema liikumis- ja töövõime olulist langust. Näiteks võib tööandja kehtiva korra järgi tulu- ning sotsiaalmaksu tasumata katta töötaja transpordikulud, kui tööpäev algab või lõpeb ajal, mil ühistransport ei liigu (vahetustega töö või ületunnitöö tegemise tõttu pikenenud tööaeg), kui tööle jõudmiseks tuleb kasutada arvukalt ümberistumisi või kui teatud aegadel põhjustaks ühistranspordi kasutamine suurt ajakulu (TuMS § 48 lg 51).

Kehtiv seadus ei võimalda tööandjal maksuvabalt katta töötaja transpordikulusid olukorras, kus tööandja poolt transpordi korraldamine üksnes suurendaks erasektoris tööjõu mobiilsust ja võimaldaks nii tööandja kui ka töövõtja aega oluliselt kokku hoida, sõltumata ühistranspordi kättesaadavusest. Ühistranspordi kättesaadavuse hindamine iga töötaja puhul eraldi on aga tööandjale lisakoormus.

Töötajate transpordikulude maksuvabastuse laiendamise eesmärgiks on erasektoris nii kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavuse soodustamine ning seeläbi majanduse edendamine kui ka töötuse vähendamine eelkõige piirkondades, kus elab kõige rohkem töötajaid, kes on omandanud kutse- või erihariduse, kuid kus puudub kvalifikatsioonile vastav töö. Mitmed kohaliku omavalitsuse üksused on probleemina välja toonud puuduliku ühistranspordiühenduse, mis muu hulgas mõjutab töötajate elukohavalikut, kitsendades ühtlasi võimalusi töötajate leidmiseks maapiirkondades. Eesti Tööandjate Keskliit on analüüsi tulemusena samuti jõudnud järeldusele, et senises praktikas on erasektori tööandjad töökohtade mehitamiseks sageli pidanud ise organiseerima bussiliini, kuid sellega kaasnevate kulude maksustamise küsimused on tekitanud õiguslikke vaidlusi Maksu- ja Tolliametiga. Selgete reeglite sätestamine hoiaks seesuguseid probleeme ära.

Eelnevast tulenevalt on põhjendatud töölepingu alusel töötavate töötajate transpordi maksuvabastuse laiendamine ja regulatsiooni tööturu muutustega kooskõlla viimine.

Parkimistasu hüvitis

Parkimistasu hüvitise tulumaksuga mitte maksustamise eesmärgiks on seaduse praktikaga kooskõlla viimine.

Käibemaksuseaduse täiendus

Õigusselguse huvides täpsustatakse eelnõuga, et sõiduauto ettevõtluses kasutamisena käsitatakse ka töötajate transporti elukoha ja töökoha vahel tulumaksuseaduse § 48 lõikes 51 sätestatud tingimustel. Täpsustus on vajalik, kuna eelnõuga laiendatakse tulumaksuseaduse §-s 48 sätestatud loetelu tööandja kulutustest, mida ei loeta erisoodustuseks. Üldjuhul ettevõtja kulud, mida ei loeta tulumaksuseaduse mõistes erisoodustuseks ei ole käibemaksuseaduse mõistes võrdsustatud ettevõtlusega seotud kuludega.

Tulumaksuseaduse mõiste ja viide

Muudatuse eesmärgiks on tulumaksuseaduse mõiste kooskõlla viimine töövõimetoetuse seaduses kasutatavaga ja olemasoleva viite asendamine korrektsega. Tegemist on tehnilise muudatusega, millel puudub mõju maksumaksjale.

Ettevõtte valduses olevate kaubikute ja teatud sõiduautode omatarbe maksustamise aluse muutmine

Ettevõtluses kasutatavate kaubikute ja käibemaksuseaduse § 30 lõikes 4 sätestatud erandis õppesõiduks või reisijate veoks kasutatavate sõiduautode eratarbes kasutamisel võetakse eelnõu kohaselt omatarbe maksustamisel aluseks tulumaksuseaduse alusel arvutatud erisoodustuse hind. Kaubikute puhul on omatarbe maksustatava väärtuse määramisel aluseks tulumaksuseaduse alusel arvutatud kilovatipõhine erisoodustuse hind, kui ettevõtja on vabatahtlikult otsustanud erisoodustuse aluse määramiseks kasutada kilovatipõhist arvestust. Muudatus lihtsustab kõnealuste sõidukite eratarbe maksustamist, kuna nii tulu- kui käibemaksu arvestamise aluseks olevad reeglid ühtlustatakse. Muudatuse eesmärgiks on vähendada ettevõtjate halduskoormust.

Üksnes ettevõtluses kasutatavana deklareeritud sõiduauto kasutusotstarbe muutumisel sisendkäibemaksu korrigeerimise põhimõtte muutmine

Kui sõiduauto soetati üksnes ettevõtluses kasutamiseks ja sisendkäibemaks arvati maha täies ulatuses, kuid kahe aasta jooksul võetakse sõiduauto kasutusele või kasutatakse ka eratarbes, siis eelnõu kohaselt tuleb soetamisel maha arvatud sisendkäibemaksu korrigeerida ning sisendkäibemaksuna mahaarvatud käibemaksust 50% riigile tagastada. Kehtiva korra kohaselt ei tule sisendkäibemaksu tagasi arvestada kogu 50% ulatuses, vaid osaliselt, olenevalt sõiduauto kasutusajast kahe aasta jooksul üksnes ettevõtluse tarbeks. Muudatuse eesmärgiks on viia kehtiv regulatsioon kooskõlla ettevõtluses kasutatavate sõiduautode käibemaksustamise korra põhimõtete muutmise algse eesmärgiga, mille kohaselt on ainus erand täielikuks sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, kui sõiduauto on 100%-liselt ettevõtluses kasutusel kahe aasta vältel.

Ettevõtluses kasutatava sõiduauto kasutusotstarbe muutmisega seotud maksustamiskorra muutmine

Eelnõuga nähakse ette, et kui üksnes ettevõtluses kasutatava sõiduauto kasutusotstarvet muudetakse, siis tuleb järgida sellise sõiduauto kuludega seotud sisendkäibemaksu mahaarvamisel segakasutuses oleva sõiduauto kohta kehtivat maksustamiskorda (käibemaksuseaduse § 30 lõige 3) vähemalt ühe aasta jooksul sõiduauto segakasutusse võtmise maksustamisperioodist arvates. Kehtiva korra kohaselt võib sõiduauto kasutamisotstarbest lähtuvalt muuta sama sõiduautoga seoses sisendkäibemaksu mahaarvamise osatähtsust kas 50% või 100% ulatuses põhimõtteliselt igal kuul. Igakuine maksustamispõhimõtte muutmise võimalus suurendab sõiduautodega seotud ebaõigelt sisendkäibemaksu deklareerimise riski ning raskendab järelevalvet.

Sõiduauto üksnes töö-, ameti- või teenistusülesannete täitmiseks kasutamise korral vastava märke lisamine sõiduki liiklusregistri andmetesse

Eelnõuga nähakse ette, et üksnes töö-, ameti- või teenistusülesannete täitmiseks kasutatava sõiduauto kasutamisotstarve kohta kantakse märge liiklusregistrisse ning see on avalik teave. Sõiduki riiklikule registreerimismärgile kantud tähtede ja numbrite kombinatsiooni alusel Maanteeametile tehtud päringule saab liiklusregistri andmetest avaliku teabena vastuseks info, kas sõiduki kohta on tehtud märge selle üksnes tööalase kasutamise kohta või mitte. Ülejäänud info ei ole avalik. Info sõiduauto kasutuse kohta sisestatakse sõiduauto liiklusregistrisse kandmisel või enne sõiduauto üksnes tööalaseks kasutamiseks kasutusele võtmist sõiduauto omaniku või kasutaja poolt Maanteeametile esitatud info alusel. Kui sõiduauto kohta puudub liiklusregistris märge sõiduauto üksnes tööalase kasutamise kohta, siis loetakse selline sõiduauto nii töö-, ameti- või teenistusülesannete kui ka tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutusel olevaks. Maanteeameti teavitamise nõude loomise eesmärgiks on vähendada pettusi, kuna liiklusregistri märge sõiduauto üksnes ametialase kasutamise kohta on avalik teave. Liiklusseadust muudetakse tulenevalt tulumaksuseaduse § 48 lõikega 82 tööandjale lisanduvast kohustusest teavitada maanteeametit sõiduauto üksnes ametikohustuse täitmiseks kasutamise kohta. Märge sõiduauto üksnes ametikohustuste täitmiseks kasutamise kohta lisatakse liiklusregistri sõidukite andmebaasi.  

Tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 48 lõike 8 kohaselt loetakse erisoodustuseks tööandja sõiduauto töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tasuta või soodushinnaga kasutada andmist. Erisoodustuse hinnaks on arvestuse pidamise korral 0,2 või 0,3 eurot töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks sõidetud ühe kilomeetri kohta, arvestuse puudumisel on erisoodustuse ülempiiriks 256 eurot kuus. Seaduseelnõu eesmärk on erisoodustuse hinna arvutamisel lähtuda senisest enam antud hüve väärtusest, kuna kehtival lihtsustusnormil ei ole ühest seost saadava hüvega. Seetõttu lähtutakse eelnõu kohaselt edaspidi erisoodustuse hinna arvutamisel sõiduauto võimsusest, kuna see näitaja on tugevas korrelatsioonis sõiduauto hinnaga. Samuti on eesmärgiks ettevõtja halduskoormuse vähendamine läbi sõidupäevikute kaotamise sõiduautode puhul, mida kasutatakse nii töö- kui erasõitudeks.

Võimsuspõhise erisoodustuse hinna kasutamise võimaldamine ka kaubikute töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutada andmise eesmärgiks on maksumaksja halduskoormuse vähendamine. Kehtiva seaduse kohaselt lähtutakse erisoodustuse hinna määramisel üldjuhul turuhinnast ning maksumaksjal tuleb kindlaks teha antava hüve väärtus. Kaubikutele ei kehti samad erisoodustuse hinna arvestamise reeglid, mis sõiduautode puhul. Muudatuse kohaselt tekib maksumaksjal aga õigus ka kaubiku puhul kasutada võimsuspõhist erisoodustuse hinna arvestust.

MUUDATUSED JA NENDE KOMMENTAARID SELETUSKIRJAS

§ 1. Tulumaksuseaduse muutmine

4) paragrahvi 13 lõiget 3 täiendatakse punktiga 22 järgmises sõnastuses:

„(22) punktis 2 nimetatud isikule makstavat parkimistasu hüvitist seoses isikliku sõiduauto kasutamisega teenistus-, töö-, või ametiülesannete täitmisel;“;

Kehtiva seaduse kohaselt saab tööandja töötajale hüvitada kulu isikliku sõiduauto kasutamisega tööülesannete täitmiseks 0,3 või 0,2 eurot kilomeetri kohta. Vastav summa on ette nähtud kõikide sõiduautoga seotud kulude katteks. Praktikas on aga olukordi, kus sõidetud kilomeetrite arv on väga väike, kuid lisandub näiteks parkimiskulu, mis ei ole töötajale eraldi hüvitatav. Näide: töötaja sõidab isikliku sõiduautoga töökohast vähem kui 50 kilomeetri kaugusele konverentsile. Kuna tegemist ei ole lähetusega, saab maksuvabalt hüvitada isikliku sõiduautoga sõidetud kilomeetrid, kuid eraldi parkimistasu (mis võib sõltuvalt asukohast olla väga kõrge) mitte.

TuMs § 13 lõike 3 punktiga 22 täiendamise eesmärgiks on võimaldada tööandjal kuludokumendi alusel hüvitada töötajale ka parkimistasu, võtmata arvesse isikliku sõiduautoga läbitud kilomeetreid või seda, kas isikliku sõiduauto töö-, ameti- või teenistusülesannete täitmiseks on hüvitist makstud.

14) paragrahvi 48 lõiget 51 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Samuti ei loeta erisoodustuseks tööandja ettevõtlusega seotud kulutusi töölepingu alusel töötava töötaja transpordiks elu- ja töökoha vahel, kui töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast või kui tööandja korraldab transporti bussiga liiklusseaduse tähenduses.“;

Eelnõuga täiendatakse tulumaksuseaduse § 48 lõiget 51 kriteeriumitega, mille täitmisel saab töölepingu alusel töötavate töötajate tööandja hüvitada töötaja transpordikulu kohustuseta tasuda erisoodustusega kaasnevat tulu- ning sotsiaalmaksu.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt ei loeta erisoodustuseks kulutusi töötajate transpordiks elu- ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või kui puudega töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust. Seega ei ole kulutused töötajate transpordiks erisoodustusena käsitletavad üksnes siis, kui ühistranspordi kasutamine on võimatu või raskendatud ja alternatiivsena juhtumil, kui see põhjustab puudega töötaja töövõime langust.

Eelnõuga nähakse täiendavalt ette, et töölepingu alusel töötavate töötajate tööandja ettevõtlusega seotud kulutusi töötajate transpordiks ei loeta erisoodustuseks, kui töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast, või tööandja transport on korraldatud bussiga liiklusseaduse tähenduses (M2- või M3-kategooria sõiduk).

Maksuvabastuse laiendamine töölepingu alusel töötavate töötajate tööandja korraldatud transpordile soodustab Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust ehk õigust tegeleda ettevõtlusega ja samuti §-s 29 väljendatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.

Muudatused puudutavad tööandjaid ja töölepingu alusel töötavaid töötajaid, kelle elu- ja asukoha vahelist kaugust arvestades on töötaja seni pidanud tööl käimiseks otsima võimalusi ühistranspordi kasutamisest ja teiseks tööandjaid, kellel on küll olnud võimalus töötajate transpordi korraldamiseks bussiga, kuid kes ei ole seaduse sõnastuse ning võimaliku maksukohustuse riski tõttu seda valinud.

Töö tegemise koha ja töölepingu alusel töötava töötaja elukoha vahelise kauguse määratlemine lähtub eesmärgist piiritleda minimaalne kaugus, mille täitmisel saab tööandja sõltumata ühistranspordi kättesaadavusest tasuda tulu- ning sotsiaalmaksuvabalt töötaja transpordi eest. Piiri puudumine ei soosiks piisavalt tööjõu mobiilsust, kuid liiga lühike vahemaa võib põhjustada lähtumist üksnes või peamiselt töötaja huvist, mis võimaldaks põhjendamatut maksuvaba hüve andmist. Vahemaa sätestamisel võetakse eeskujuks Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord” § 4 lõige 1, milles on analoogiliselt ette nähtud päevaraha maksmine, kui välisriigis asuv lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel.

Bussiga maksuvabalt töötajate transpordi korraldamise võimaldamine lähtub sellest, et tööandja korraldatud transpordiga (bussiga) töötajate tööle toomine puudutab eelduslikult paljusid töötajaid. Selliselt on põhjendatud võimaldada nt samas piirkonnas elavate tehasetööliste tööle ning koju jõudmist ühiselt tööandja korraldatava bussiga sõltumata sellest, kas samaaegselt on igale töölisele eraldi ühistransport kättesaadav või mitte, mille hindamine igal üksikul juhul oleks tööandjatele koormav.

Eelnõuga eraldatakse maksuvabastuse aluseks olevad juhtumikirjeldused sõnadega „või“ ühese arusaadavuse tagamiseks, sest loetelu esitatakse alternatiividena, s.t maksuvabastuse olukorrad ei pea esinema korraga.

Eelnõuga ei reguleerita makstavat hüvitist seoses isikliku sõiduauto kasutamisega teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel, mistõttu jäävad kehtima TuMS § 13 lg 3 p 2 maksuvabastuse reeglid.

18) paragrahvi 48 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutamise võimaldamisel on erisoodustuse hind 1,96 eurot sõiduauto liiklusregistris märgitud mootori võimsuse ühiku kohta kuus. Üle viie aasta vanuse sõiduauto puhul on erisoodustuse hind sõiduauto mootori võimsuse ühiku kohta 1,47 eurot. Erisoodustust ei teki maksustamisperioodil, kui sõiduauto on ajutiselt liiklusregistrist kustutatud või registrikanne on peatatud.“;

Kehtiva TuMS-e kohaselt maksustatakse erisoodustusena igasugune kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse TuMS § 48 lõikes 3 nimetatud isikule seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega.

Tööandja sõiduauto töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tasuta või soodushinnaga kasutada andmise maksustamist reguleerib TuMS § 48 lõige 8, mis näeb ette erisoodustuse ülempiiri 256 eurot kuus iga sellise tööandja sõiduauto kohta, mida on erasõitudeks kasutatud. Vastavat piirmäära rakendatakse arvestuse puudumisel ning maksimaalseks maksukohustuseks sõltumata hüve tegelikust turuväärtusest kujuneb seega 169,6 eurot (tulumaks 64 eurot, sotsiaalmaks 105,6 eurot). Samas on maksumaksjal võimalus vastavalt rahandusministri 13. jaanuari 2011. a määrusele nr 2 „Erisoodustuse hinna määramise kord“ pidada erasõitude kohta ka kilomeetripõhist arvestust. Arvestuse olemasolul võetakse erisoodustuse hinna arvutamisel aluseks töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks sõidetud kilomeeter. Sõiduauto puhul vanusega üle 5 aasta ja silindrite töömahuga kuni 2000 cm3 (kaasa arvatud) on kilomeetri hinnaks 0,20 eurot ja muudel juhtudel 0,30 eurot. Kui sellisel viisil arvutatud erisoodustuse hind on kõrgem kui 256 eurot, loetakse erisoodustuse hinnaks 256 eurot ühe töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta. Lisaks on tööandjal võimalik töötajale sõiduautot kasutada anda ka soodushinnaga. Sel juhul kompenseerib töötaja osa hüvest ning erisoodustusena maksustatakse vaid arvestatud erisoodustuse ja soodushinna vahe.

Eelnõuga muudetakse TuMS § 48 lõikes 8 tööandja sõiduauto töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutada andmise erisoodustuse hinda. Rahandusministeerium on eelnõu väljatöötamise käigus analüüsinud erinevaid erisoodustuse hinna määramise variante pidades eelkõige silmas süsteemi lihtsuse säilimist ning seda, et muudatusega suureneks seos saadava hüve ja erisoodustuse hinna vahel. Kõige levinumaks meetodiks tööandja sõiduautoga tehtavate erasõitude maksustamiseks on lähtumine sõiduauto turuhinnast. Sellise süsteemi keerukus ning administreerimine on aga liialt koormav nii maksumaksja kui maksuhalduri jaoks ning ei täidaks halduskoormuse samale tasemele jäämise või vähenemise eesmärki. Seetõttu analüüsis Rahandusministeerium objektiivseid näitajaid, millel oleks ühene seos sõiduauto turuhinnaga. Kuna sõiduauto hinna korrelatsioon võimsusega on väga tugev, üle 90%, osutus võimsuspõhine arvestus parimaks lahenduseks.

Uueks erisoodustuse aluseks on eelnõu kohaselt 1,96 eurot sõiduauto liiklusregistris märgitud mootori võimsuse ühiku (kilovati) kohta, mille tulemusena muutub erisoodustuse hind kõrgemaks võimsamatel sõiduautodel ning madalamaks mitte nii võimsatel. Maksukohustuseks erisoodustuselt (tulu- ja sotsiaalmaks) kujuneb 1,3 eurot ühe kilovati kohta kuus. Võrdluses kehtiva seadusega jääb erisoodustuse maksimaalne hind muutumatuks sõiduautode puhul, mille võimsusnäitaja on 130 kW. Alla 130 kilovatiste sõiduautode erisoodustuse hind muutub tänasest soodsamaks ning üle 130 kW kõrgemaks. Näiteks 140 kilovatise sõiduauto erisoodustuse hind on edaspidi 274,40 eurot (140*1,96), millelt tulumaksukohustus 68,60 eurot (274,40 x 20/80 = 68,60) ja sotsiaalmaksukohustus 113,19 eurot (274,40 + 68,60) x 33% = 113,19) ning käibemaksukohustus 45,73 eurot (274,40 : 1,2 = 228,67 ja 228,67 x 20% = 45,73).

Kuna varade turuväärtus ajas on üldjuhul langev, on eelnõu kohaselt üle viie aasta vanuste sõiduautode erisoodustuse hind 1,47 eurot kilovati kohta. Oluline on, et ka vanemate autode osas jääb korrelatsioon hinna ja võimsuse vahel suureks, ca. 83%. Selline lähenemine järgib kehtivat rahandusministri määrust erisoodustuse hinna määramise kohta arvestuse pidamise korral, mille kohaselt on üle viie aasta vanuste sõiduautode kilomeetrihind madalam. Vaid ühe koefitsiendi kasutamise põhjuseks on ühelt poolt soov säilitada süsteem võimalikult lihtsa ja läbipaistvana ning teisalt arvestada ka asjaoluga, et sõiduautoga seotud kulud ei sõltu üksnes selle turuväärtusest. Näiteks kahe ja kümne aasta vanuste autode kõrvalkulud on väga erinevad ning üldjuhul ajas kasvavad, st mida vanem on sõiduauto, seda suurema osakaalu moodustavad kõrvalkulud. Kuna uus sõiduauto kaotab esimese kahe kasutusaastaga ligi 20% oma väärtusest, kasutataksegi üle viie aasta vanuste sõiduautode puhul erisoodustuse hinda 1,47, mis on 25% madalam kui uuemate autode erisoodustuse hind. Kui ettevõtte sõiduauto keskmine võimsusnäitaja on 114 kW ning üle viie aasta vanuste autode puhul rakendatakse madalamat erisoodustuse alust, teeb see erisoodustuse hinnaks 167,58 eurot ning maksukohustuseks 111,02 eurot (tulumaks 41,89, sotsiaalmaks 69,13).

Samuti kaotatakse süsteemi lihtsustamise eesmärgil võimalus sõiduauto erisoodustust deklareerida kilomeetripõhiselt. Kui sõiduautot kasutatakse käibemaksuseaduse tähenduses nii ettevõtluses kui ka eratarbeks, jääb sõltumata erasõitudeks läbitud kilomeetritest erisoodustuse hinnaks vaid võimsuspõhise arvestuse kohaselt arvutatud hind. Erisoodustuse kontekstis ei ole enam vaja tõendada, mis mahus erasõite tehti, vaid oluliseks muutub see, kas töötajale on võimaldatud tööandja sõiduautoga erasõite teha või mitte. Vaid töösõitudeks sõiduauto kasutamise tõendamiskoormus lasub tööandjal, kellel tuleb teavitada Maanteeametit vastavalt eelnõus esitatud tulumaksuseaduse § 48 lõikele 82 ja lisaks vajadusel Maksu- ja Tolliametile tõendada, et ettevõttes on kasutusele võetud vajalikud meetmed, mis tagavad sõiduauto erasõitudeks kasutamise võimatuse. Muudatuse tulemusel väheneb nende ettevõtjate halduskoormus, kes kasutavad sõiduautot nii ettevõtluseks kui erasõitudeks, kuna nende puhul ei ole sõidupäevik enam kohustuslik ning erisoodustuse hinnana kasutatakse edaspidi objektiivset konkreetse sõiduauto võimsusnäitajat. Sõidupäeviku pidamise võimalus säilib käibemaksuseaduse mõttes vaid ettevõtluse tarbeks kasutatavate sõiduautode puhul, kuna nende puhul esineb suurim maksurisk, ning seda vaid juhul, kui maksumaksja ei soovi valida muid sobivaid meetmeid, millega vajadusel tõendada sõiduauto mittekasutamist erasõitudeks.

Kuivõrd muudatuste tulemusel ei võimaldata erasõitude üle pidada kilomeetripõhist arvestust, kaotatakse ka töötaja võimalus tööandjale ettevõtte sõiduautoga tehtud erasõite hüvitada. Ainsaks võimaluseks isiklike sõitude deklareerimisel muutub kilovatipõhine arvestus. Seda olenemata sellest, kas ja kui palju tegelikult erasõite ettevõtte sõiduautoga tehti.

Kui tööandja on valinud mitte võimaldada tema omandis või valduses oleva sõiduauto kasutamist töötaja isiklikel eesmärkidel, siis on tööandjal kohustus tagada, et sõiduautot ka tegelikult kasutatakse üksnes töö-, ameti- või teenistusülesannete täitmiseks või tööandja ettevõtluseks. Viimast tuleb maksumaksjal vajaduse korral maksuhaldurile tõendada. Sama kohustus tuleneb ka käibemaksuseadusest, mille kohaselt käibemaksukohustuslane, kes rakendab käibemaksuseaduse § 30 lõikes 4 sätestatud erandit, mille kohaselt sõiduautot kasutatakse ainult ettevõtluse tarbeks ning sõiduauto ja sellega seotud kuludelt sisendkäibemaksu täies ulatuses maha arvanud, peab tagama, et asjaomase sõiduauto kasutamine ettevõtlusega mitteseotud otstarbel on välistatud.

Tähtsust omavate asjaolude tõendamise, s.h arvestuse pidamise kohustuse sätestab ka maksukorralduse seaduse § 57 lõige 3, mille järgi tuleb raamatupidamis- ja maksuarvestust korraldada nii, et mõistliku aja jooksul oleks võimalik saada ülevaade maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, antud juhul tööandja poolt tarvitusele võetud meetmetest isikliku kasutuse välistamiseks. Täpsema juhendmaterjali isikliku kasutuse välistamise ja selle tõendamise võimaluste kohta annab maksuhaldur.

19) paragrahvi 48 täiendatakse lõigetega 81 ja 82 järgmises sõnastuses:

„(81) Paragrahvi 48 lõikes 8 sätestatud erisoodustuse hinna määramise korda võib kasutada ka liiklusseaduse tähenduses kuni 3500 kilogrammise täismassiga veoauto kasutamise võimaldamisel töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.

Kehtiva seaduse kohaselt lähtutakse kaubiku töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutada andmise maksustamisel antud hüve turuväärtusest. Maksumaksja on kohustatud turuväärtuse kindlaks määrama näiteks rendihindade põhjal, mis võib olla keeruline ning maksumaksja jaoks liialt koormav.

TuMS § 48 täiendamisel lõigetega 81 ja 82 võimaldatakse tööandjal soovi korral kasutada kilovatipõhist erisoodustuse arvutamise alust ka nii töö- kui erasõitudeks kasutatava kaubiku puhul. Eelkõige peaks muudatus lihtsustama maksuarvestust ja ühtlasi tagama maksumaksjale kindluse, et erisoodustuse hind on korrektne.

Lisaks sätestatakse tööandjale, kes on sõiduki omanik või liiklusseaduse mõttes vastutav kasutaja kohustus teavitada Maanteeametit, kui tööandja omandis või valduses olev sõiduauto on üksnes töö-, ameti- või teenistusülesannete täitmiseks kasutusel ning tööandja ei võimalda sõiduauto ametialase tegevusega mitteseotud tegevuseks kasutamist. Maanteeametit tuleb tööandjal teavitada enne sõiduauto üksnes ametialaseks kasutuseks kasutusele võtmist. Teavituse alusel teeb Maanteeamet sõiduki liiklusregistriandmetesse märke sõiduauto üksnes töö-, ameti- või teenistusülesannete täitmiseks kasutamise kohta. Juhul kui liiklusregistri andmetes puudub vastav märge, loetakse tööandja sõiduauto ka eratarbes kasutuses olevaks.

(82) Kui tööandja, kes on sõiduauto omanik või liiklusseaduse mõttes vastutav kasutaja, ei võimalda enda omandis või valduses oleva sõiduauto kasutamist töö-, ameti- või teenistusülesannetega või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, teavitab ta sõiduauto soetamisel või kasutusele võtmisel Maanteeametit, kes teeb sõiduki liiklusregistri andmetesse märke sõiduauto üksnes töö-, ameti- või teenistusülesannete täitmiseks kasutamise kohta. Sellise sõiduauto töö-, ameti- või teenistusülesannetega või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutusele võtmise korral peab tööandja sellest eelnevalt teavitama Maanteeametit.“;

§ 2. Käibemaksuseaduse muutmine

Käibemaksuseaduses tehakse järgmised muudatused:

2) paragrahvi 12 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Omatarbe korral on maksustatav väärtus kauba soetusmaksumus või selle puudumisel omahind või teenuse omahind, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 71 sätestatud juhul.“;

Mitteettevõtlusega seotud otstarbel ettevõtluses kasutatava kuni 3500 kilogrammise täismassiga veoauto (kaubiku) või käibemaksuseaduse § 30 lõigetes 3 ja 4 nimetatud juhtudel (sõitjate veoks ja õppesõiduks kasutatavad sõiduautod) ettevõtluses kasutatava sõiduauto kasutamisel on omatarbe maksustatav väärtus koos käibemaksuga tulumaksuseaduse alusel arvutatud erisoodustuse hind. Tegemist on lihtsustusmeetmega, kuna muudatusega ühtlustatakse erisoodustuse ja omatarbe maksustamise põhimõtted. Kehtiva korra kohaselt tuleb maksustada omatarvet võttes aluseks teenuse omahinna. Muudetava § 12 lõike 6 kohaselt omahinda enam käibemaksu arvestamiseks ei ole vaja välja tuua. Omatarbe maksustamise senine kord ei näe ette omatarbe maksustatava väärtuse määramisel võimalust lähtuda tulumaksuseaduse alusel kehtestatud erisoodustuse hinna määramise põhimõtetest.

3) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Kui omatarbe moodustab tööandja  liiklusseaduse tähenduses kuni 3500 kilogrammise täismassiga veoauto või käesoleva seaduse § 30 lõike 4 punktides 3 ja 4 nimetatud juhtudel tööandja sõiduauto kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannetega või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, on nimetatud käibe maksustatav väärtus koos käibemaksuga tulumaksuseaduse alusel arvutatud erisoodustuse hind.“;

Käibemaksuseaduse § 30 lõike 4 punktide 3 ja 4 alusel on õigus sisendkäibemaks täies ulatuses maha arvata, kui sõiduautot kasutatakse peamiselt tasu eest korraldatavaks sõitjateveoks või õppesõiduks. Kehtiva korra kohaselt tuleb nimetatud juhtudel sellise sõiduauto mitteettevõtluses kasutamisel omatarbe maksustamiseks leida maksustatav väärtus teenuse omahinnast lähtuvalt. Muudatusega ühtlustatakse erisoodustuse ja omatarbe maksustamise põhimõtted ja omatarbe maksustatava väärtuse arvestus hakkab põhinema tulumaksuseaduse § 48 lõike 8 alusel arvutatud erisoodustuse hinnal.

Ettevõtluses kasutatava kaubiku erasõitudeks kasutamisel tuleb kehtiva korra kohaselt omatarbe maksustatav väärtus leida omahinna alusel ja erisoodustuse hind turuhinna alusel. TuMS § 12 täiendamisel lõikega 71 ühtlustatakse erisoodustuse ja omatarbe maksustamise reegleid. Omatarbe maksustatav väärtus on tulumaksuseaduse alusel arvutatud erisoodustuse hind. Tulumaksuseaduse § 48 lõike 81 alusel võib maksukohustuslane valida kaubiku erasõitudeks kasutamisel erisoodustuse hinna arvutamiseks lihtsama kilovatipõhise arvestuse nagu sõiduautode puhul, ning sellisel juhul on see aluseks ka omatarbe maksustamisel.

4) paragrahvi 30 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Sõiduauto ettevõtluses kasutamisena käsitatakse ka töötajate transporti elu- ja töökoha vahel tulumaksuseaduse § 48 lõikes 51 sätestatud tingimustel.“;

Käibemaksuseaduse § 30 täiendatakse lõikega 41 selleks, et tulumaksuseaduse alusel erisoodustusena mitte käsitletav transpordikulu oleks ka käibemaksuseaduses käsitletav ettevõtlusega seotud kuluna. Sisulist muudatust antud juhul ette ei nähta, kuna selliselt on tõlgendatud ka kehtivat käibemaksuseadust. Muudatus on vajalik õigusselguse huvides.

5) paragrahvi 30 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 2–5 nimetatud juhtudel ei kohaldata sõiduauto soetamisel käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud piirangut juhul, kui sõiduautot kasutatakse käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 2–5 nimetatud otstarbel järjest vähemalt kahe aasta jooksul selle soetamisest arvates või müügiks soetatud sõiduauto käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 2–5 nimetatud otstarbel kasutusele võtmisest arvates. Kui maksukohustuslane on nimetatud kahe aasta jooksul maksustanud käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 3 ja 4 nimetatud juhtudel kasutatava sõiduauto omatarbeks kasutamist, vähendatakse käesoleva lõike alusel tekkinud maksukohustust vastavalt nimetatud kahe aasta jooksul sellise sõiduauto omatarbeks kasutamise arvestatud käibemaksusumma võrra. Sätet ei kohaldata, kui sõiduauto võõrandatakse kahe aasta jooksul selle käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 2–5 nimetatud otstarbel kasutusele võtmisest arvates.“;

Eelnõu kohaselt on sõiduauto soetamisel sisendkäibemaksu 100%-lise maha arvamise õigus juhul, kui sõiduautot kasutatakse käibemaksuseaduse § 30 lõike 4 punktides 2–5, nimetatud otstarbel kaks aastat. Kahe aasta reegel ei kehti müügiks soetatud sõiduautodele. St, et müügiks soetatud ja 100%liselt maha arvatud sisendkäibemaksuga sõiduauto müügist loobumisel vms ja kasutusele võtmisel muuks otstarbeks tuleb korrigeerida selle sõiduauto sisendkäibemaksu, välja arvatud juhul kui sõiduauto võetakse kasutusele lõike 4 punktides 2– 5 nimetatud otstarbel. Müügiks soetatud sõiduauto kasutusele võtmisel muul lõike 4 tingimustele vastaval otstarbel arvestatakse nimetatud kahe aasta perioodi lõike 4 punktides 2–5 nimetatud otstarbel kasutusele võtmisest arvates.

Juhul kui sõiduauto kasutusotstarve muutub kahe aasta jooksul selliselt, et see ei vasta enam lõikes 4 nimetatud tingimustele, mille alusel maksukohustuslane on selle sõiduautoga seoses kogu sisendkäibemaksu maha arvanud, tuleb maksukohustuslasel maha arvatud sisendkäibemaks 50% ulatuses riigile tagasi maksta. Sellisel juhul lisandub tagasimakstavale sisendkäibemaksu summale ka intress, mida arvestatakse alates sisendkäibemaksu maha arvamisest kuni selle tagasimaksmiseni riigieelarvesse. Kuna peamiselt reisijateveoks ja õppesõiduks kasutatavate sõiduautode puhul on sisendkäibemaksu 100%-lise maha arvamise õigus, kuid samas sellise sõiduauto eratarbes kasutamist tuleb omatarbena maksustada, siis topeltmaksustamise vältimiseks vähendatakse kõnealuse lõike alusel tekkinud maksukohustust vastavalt sellise sõiduauto omatarbeks kasutamiselt arvestatud käibemaksusumma võrra.

Kehtiva korra kohaselt sõiduauto kasutusotstarbe muutumisel, kui sõiduautot ei kasutata enam käibemaksuseaduse § 30 lõikes 4 sätestatud tingimustele vastavalt, korrigeeritakse sõiduauto soetamisel maha arvatud sisendkäibemaksu 50% osas kasutusotstarbe muutumise kuul proportsionaalselt kahe aasta arvestuses, ehk võttes aluseks 24-kuulise perioodi.

6) paragrahvi 30 täiendatakse lõigetega 8 ja 9 järgmises sõnastuses:

„(8) Käesoleva paragrahvi lõike 4 rakendamise aluse äralangemise korral rakendatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangut vähemalt ühe aasta jooksul aluse äralangemise maksustamisperioodi esimesest kuupäevast alates.

KMS § 30 täiendamine lõikega 8. Kui üksnes ettevõtluses kasutatava sõiduauto kasutusotstarve muutub ning sõiduautot hakatakse kasutama ka muul kui ettevõtluse eesmärgil, rakendub sellise sõiduauto osas käibemaksuseaduse § 30 lõikes 3 sätestatud sisendkäibemaksu mahaarvamise piirang 50% vähemalt üks aasta sõiduauto kasutusotstarbe muutmise maksustamisperioodi algusest arvates olenemata sõiduauto tegelikust kasutamisest järgneva aasta jooksul. Sätte eesmärk on maandada manipuleerimise riski, mis seisneb ettevõtluses kasutatava sõiduauto kasutusotstarbe sagedases muutmises.

(9) Käesoleva paragrahvi lõike 4 rakendamisel peab maksukohustuslane tagama, et asjaomase sõiduauto kasutamine muul kui lõikes 4 sätestatud juhtudel on välistatud.“;

KMS § 30 täiendamine lõikega 9. Maksukohustuslane, kes rakendab käibemaksuseaduse § 30 lõikes 4 sätestatud erandit ja on sõiduauto ja sellega seotud kuludelt sisendkäibemaksu täies ulatuses maha arvanud, peab tagama, et asjaomase sõiduauto kasutamine muul kui lõikes 4 sätestatud juhtudel on välistatud, nt võib ta jätkuvalt pidada sõiduauto kasutuse osas arvestust. Arvestuse pidamise viisi üle otsustab ettevõtja ise – eesmärgiks on tagada ettevõtja sõiduauto üksnes ettevõtluse tarbeks kasutamine. Näiteks võib ettevõtja pidada muuhulgas detailset arvestust ehk sõidupäevikut või kasutada kolmanda isiku pakutavat GPS-teenust. Maksuhaldur koostab juhise, millest ettevõtjal on võimalik lähtuda isiklikel eesmärkidel vmt kasutusviiside välistamisel ja selle tõendamisel.

7) paragrahvi 32 lõiget 4 täiendatakse neljanda lausega järgmises sõnastuses:

„Ettevõtluses kasutatava sõiduauto puhul arvestatakse sõiduauto ettevõtluses kasutamise osatähtsus vastavalt käesoleva seaduse § 29 lõikes 4 ja §-s 30 sätestatud korrale.“.

KMS § 32 lõiget 4 täpsustatakse õigusselguse huvides. KMS § 32 lõige 4 reguleerib põhivara ja selle tarbeks soetatud sisendkäibemaksu korrigeerimist vastavalt selle põhivara tegelikule maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele sisendkäibemaksu korrigeerimise perioodi jooksul. Ettevõtluses kasutatava sõiduauto puhul võetakse sisendkäibemaksu korrigeerimisel selle tegeliku maksustatava käibe osatähtsuse arvestamisel aluseks sõiduauto ettevõtluses kasutamise osatähtsus vastavalt KMS § 29 lõikele 4 ja § 30 lõikele 3, arvestades § 30 lõikes 4 sätestatud erandeid. Osaliselt ettevõtluses (§ 30 lõige 3) kasutamiseks sõiduauto soetamisel või kasutuslepingu alusel kasutamisel ning sellise sõiduauto tarbeks kaupade soetamisel ja teenuste saamisel arvatakse arvestatud käibemaksust maha kuni 50 protsenti sisendkäibemaksust, arvestades KMS § 29 lõikest 4 ja §-st 30 tulenevaid erisusi. Seega ettevõtluses kasutatava sõiduauto, mida ei kasutata üksnes KMS § 30 lõike 4 sätestatud tingimustel, ettevõtluses kasutamise osatähtsus üldjuhul kogu kasutusest on 50% ning sõiduauto, mida kasutatakse üksnes KMS § 30 lõikes 4 sätestatud tingimusel, ettevõtluses kasutamise osatähtsus kogu kasutusest on 100%. EL Nõukogu andis Eestile 7. novembri 2014. a rakendusotsusega (2014/797/EL) erandina käibemaksudirektiivist õiguse lugeda ettevõtluses kasutatava sõiduauto, mida ei kasutata üksnes ettevõtluse eesmärgil, ettevõtluse ja mitteettevõtluse proportsiooniks 50%.