Töö- ja puhkusereisi ühildamine

Töine puhkus – kas ka maksuameti silmis?

ATTELA Advokaadibüroo advokaadid Annika Soom ja Marko Saag kirjutasid ajakirjas GOLF sellest, kuidas kuuluvad maksustamisele reisid, mis sisaldavad endas nii töiseid eesmärke kui ka puhkust.

Haruldased ei ole juhtumid, kus isiklikes huvides tehtud puhkusereis vormistatakse tööreisina[1] ning kulud kannab äriühing kui ettevõtlusega seotud kulutused. Lisaks on kohtupraktikas esinenud ka juhtumeid, kus ettevõtte juhatuse liikme puhkusereis on vormistatud töölähetusena, mille eest maksti isikule ka päevaraha. Hoolimata korrektselt vormistatud dokumentatsioonist, on maksuhaldur suutnud praktikas nii mõnelgi korral tuvastada reisi teistsuguse sisu ja korrigeerinud äriühingute maksukohustust.

Kuidas maksuhaldur tuvastab reisi tegeliku sisu?

Tavapäraselt köidab maksuhalduri tähelepanu äriühingu reisikirg käibemaksu arvestamise ja deklareerimise kontrolli käigus. Käibedeklaratsioonide kontroll on maksuhalduri rutiinne tegevus, millele võib järgneda maksuotsus ja äriühingu kohustus deklaratsiooni parandada. Sellise kontrolli käigus jõuab maksuhaldurini ka informatsioon äriühinguga seotud tööreiside ja –lähetuste kohta. Väiksemagi kahtluse korral küsib maksuhaldur maksukorralduse seaduse (MKS) § 56 alusel maksukohustuslaselt lisainformatsiooni, mis aitab tuvastada reisi eesmärki ja sisu. Kaasaaitamiskohustusest tulenevalt on maksuhalduril õigus äriühingult muu hulgas nõuda näiteks reisi marsruuti, nimekirja isikutest, kellega kohtuti ja nende kontakte.

Lisaks on maksuhalduril MKS § 61 alusel õigus teavet küsida ka kolmandatelt isikutelt – näiteks reisikorraldajalt või väidetavatelt äripartneritelt, kellega reisil olles kohtuti. Kolmandate isikutega võetakse ühendust ka juhul, kui maksuhaldur soovib kontrollida maksukohustuslaselt saadud teabe paikapidavust.

Senine kohtupraktika

Maksuhalduri praktika näitlikustamiseks saab senise kohtupraktika pinnalt esile tõsta kaks kaasust. Neist esimeses (3-09-773) oli maksukohustuslane ettevõtte arvelt tasunud reisid Soome, Leetu ja Norrasse. Kolmest vaidlusalusest reisist leidis Ringkonnakohus vaid ühe osas, et tegemist on ettevõtlusega seotud kulutusega. Soome reisi puhul heideti ette dokumentide vähesust ja lünklikkust, et kinnitada kulutuse seost ettevõtlusega. Norra reisi osas asus nii maksuhaldur kui ka kohus seisukohale, et asjaolud kogumis – renditud autoelamu, marsruut, mis kulges väga pikalt mööda Norra rannikut jne- viitavad pigem turismireisile ning illustreeriv pildimaterjal ja brošüürid on internetist kõigile leitavad. Seetõttu ei olnud kohtu hinnangul tõendatud, et materjal on saadud just konkreetsetest Norra ettevõtetest. 

Samuti ei suutnud maksukohustuslane esitada tõendeid, mis oleks kinnitanud reisil toimunud läbirääkimisi või mis tahes suhtlemist sihtkohas olevate väidetavate koostööpartneritega. Maksukohustuslase kahjuks rääkis ka fakt, et ta ei suutnud esitada konkreetsete äriühingute nimesid, kellega reisil kohtuti.

Siiski leidis Ringkonnakohus kõnealuses lahendis, et teadud juhtudel võib reisi ettevõtlusega seotuse tuvastamiseks piisata vaid e-kirjadest, mis võimaldavad usutavalt järeldada, et reis oli vajalik ärisuhete loomiseks. Sellest tulenevalt loeti ettevõtlusega seotuks Leedu reisi kulud.

Teises kaasuses (3-09-2835) oli maksukohustuslane otsustanud reisida veidi kaugemale ja lähetanud ennast Madeirale, Stuttgardi ning New Yorki, et kohtuda sealsete mööblitootjatega ja tutvuta turuolukorraga. Maksuhaldur asus kogutud tõendite pinnalt seisukohale, et tegu ei olnud lähetusega ning kvalifitseeris kantud kulud erisoodustuseks. Muu hulgas tuvastas maksuhaldur, et väidetavalt Madeiral külastatud mööblitootjal puudub seal esindus. Samuti ei olnud maksuhalduri hinnangul vettpidav ka väide nagu vajanuks lähetatud juhatuse liige puuduliku inglise keele oskuse tõttu New Yorgis tõlki, mistõttu pidi tema abikaasa samuti reisil osalema. Kuigi menetluses kellegi inglise keele oskust ei kontrollitud, rääkis juhatuse liikme väitele vastu asjaolu, et lähetusel Madeirale ta oma inglise keele oskuses ei kahelnud.

Maksuhaldurit ei veennud ka maksukohustuslase poolt korrektselt vormistatud lähetusega seotud dokumentatsioon ning päevarahade maksmine. Samale seisukohale asus ka Ringkonnakohus, kinnitades oma otsuses, et pelgalt lähetuse dokumentide korrektne vormistamine ning lähetuskulude ja päevarahade maksmine piirmäärades, ei tõenda, et äriühingu juhatuse liikme ja tema abikaasa reisid oleksid töölähetus.  

Samuti ei suutnud maksukohustuslane esitada tõendeid reisil toimunud kohtumiste ja läbirääkimiste toimumise osas. Probleeme tekitas ka saadud kontaktide ning äriühingute asukohtade osas selgituste andmine. Lisaks väitis maksukohustuslane, et külastas ka selliseid äriühinguid, mis kahjuks asusid teises osariigis või tegelesid mööblitootmise asemel näiteks äripindade ehitus- või hooldustöödega.

Lähetuse toimumise seadis kahtluse alla ka asjaolu, et äriühingul puudus nii lähetuse toimumise ajal kui ka järgnevatel aastatel ettevõtlust tõendav käive. Täiendavaid küsimusi tekitas ka lähetuse ajal ööbimiskulude kandmine lähetatud isiku enda poolt ning päevarahade väljamaksmine alles aasta lõpus, mitte vahetult enne või pärast lähetust nagu on tavapärane.

Kuidas maandada riske?

Eelnevalt viidatud kaasuste pinnalt saab teha järelduse, et maksuriski vähendamiseks ei piisa vaid korrektsest dokumentatsioonist ja pealtnäha seaduse nõuete täitmisest. Oluline on siiski reisi sisu ja eesmärk.

Riskide vähendamiseks on maksukohustuslasel otstarbekas säilitada reisiga seonduvad kontaktid ja e-kirjad, et ka olukorras, kus mälu veab alt, oleks võimalik oma käigud maksuhalduri silmis usutavaks muuta.

[1] Tööreisina defineerivad autorid käesolevas artiklis reise, mida ei saa kvalifitseerida töölähetuseks, kuna tegemist ei ole juriidilise isiku töötaja, juhtimis- või kontrollorgani liikme reisiga.

www.ajakirigolf.ee