UEFA superkarika finaali auhinnafondi maksustamisest Eestis

15. augustil 2018. a leiab Eestis aset UEFA Superkarika finaal, kus lähevad vastamisi Madridi Real ja Madridi Atletico ning mängivad erinevate riikide maksuresidentsusega jalgpallurid. Teadaolevalt liiguvad jalgpallis märkimisväärsed rahasummad ning UEFA superkarika finaali auhinnafondiks on sellel aastal ca 6 miljonit eurot. Kuna finaal toimub Eestis, mõtisklevad kindlasti paljud maksu- ja jalgpallihuvilised ka selle üle, kas Eestil on õigus maksustada Eestis toimunud finaali eest teenitud tasusid. Kui jah, oleks ainuüksi auhinnafondilt Eestil õigus saada ca 600 000 eurot (Eestis maksustataks selliseid tulusid 10%-lise tulumaksuga).

Rahvusvaheliselt tegutsevate sportlaste tulude maksustamist reguleerib riikide vahel kahepoolselt sõlmitavate maksulepingute artikkel 17. Nimetatud artikkel märgib, et sportlase teises riigis toimuvast isiklikust tegevusest saadud tulu võib maksustada selles teises riigis. Seega lubavad Eesti poolt sõlmitud maksulepingud Eestil maksustada välismaiste sportlaste tulu, mida nad teenivad Eestis toimuva tegevuse eest. Sama nõuab tegelikult ka tulumaksuseaduse § 29 lg 10, mis sätestab, et tulumaksuga maksustatakse mitteresidendist kunstnikule või sportlasele seoses tema esinemisega Eestis või seoses tema teoste esitamisega Eestis makstud tasu. Tulumaksuga maksustatakse ka mitteresidendist kolmandale isikule makstud tasu residendist või mitteresidendist kunstniku või sportlase Eestis toimunud tegevuse eest.

Seega puudub kahtlus, et nii maksulepingud kui ka Eesti tulumaksuseadus nõustuvad sellega, et siin toimuva superkarika finaali mängu eest teenitud summad kuuluvad Eestis maksustamisele tulumaksuga ning seda sõltumata sellest, kas selle raha teenib sportlane isiklikult või tema klubi. Seejuures alluvad sellele reeglile nii auhinnarahad kui ka sponsor- ning reklaamitulu.

Kuna sellist reeglit järgivad enamused riigid ning spordis teenitavad summad on märkimisväärsed, on see läbi ajaloo tekitanud ka palju probleeme. 

Selleks, et suurvõistuste maksustamine ei varjutaks võistlust ennast on näiteks rahvusvaheline olümpiakomitee rääkinud viimasel ajal alati riikidega spetsiaalselt ka maksustamise läbi. Kuni aastani 2000 olümpiamänge korraldavad riigid sportlasi üldreeglina ei maksustanud. 1996. a Atlanta olümpiamängude osas püüdsid Ameerika Ühendriigid küll sportlasi maksustada, kuid kongressis ei leidnud see õnneks toetust. 2000. a Sydney olümpiamängudel maksustas Austraalia teadaolevalt esmakordselt sportlasi aga täies ulatuses, sh ka riikide poolt sportlastele hiljem heade tulemuste eest makstud preemiate osas. 2008. a Pekingi olümpia osas lubas Hiina küll anda sportlastele maksuvabastuse, kuid ROK hoiatas sportlasi võimalike maksuriskide eest hilisemate reklaamrahade osas. 2010. a Vancouveri olümpia osas andis Kanada aga kõikidele täieliku maksuvabastuse. Küllaltki lai maksuvabastus anti ka 2012. a Londoni ning 2014. a Sotši olümpiaga seonduvatele tuludele.

Jalgpallis on ka UEFA üritanud riikidega saada erikokkuleppeid Euroopa meistrivõistluste mängude osas. EURO 2000 meistrivõistlustel ei olnud korraldajariigid Belgia ja Holland küll nõus maksustamisest loobuma aga kuna neis riikides oli erinev tulumaksumäär, lepiti kokku 18%-lises ühtses maksumääras EM-i tuludele. See madalam maksumäär ei kohaldunud muide sportlaste ja võistkondade tuludele, mis saadi kommertstegevusest. 2004. a EM-il andis Portugal mitteresidendist sportlastele aga täieliku maksuvabastuse. 2008. a EM-i osas üritas UEFA saada küll sportlastele täielikku maksuvabastust, kuid Austria ja Šveits ei nõustunud sellega.  Läbirääkimiste tulemusel andis UEFA alla ning sportlasi ja meeskondi maksustati 20%-lise tulumaksuga.

Kuna läbirääkimised kujunesid praktikas keeruliseks ning korraldajariigid ei olnud sageli nõus oma maksustamisõigusest loobuma, otsustas UEFA muuta oma praktikat ning 2012. a EM-i korraldajamaa valikul seadis UEFA juba eeltingimuseks, et võitjaks osutudes peab korraldajariik loobuma oma maksustamisõigusest. Nii loobusidki 2012 EM-i korraldjad Poola ja Ukraina ning ka 2016. a EM-i korraldaja Prantsusmaa sportlaste maksustamisest nende võistlustega seonduvate tulude osas.

Seega puudub vaidlus, et rahvusvahelised maksulepingud lubavad sportlaste tulude maksustamist selles riigis, kus leidis aset see võistlus, mille eest raha teeniti. Nii on ka Eestil maksulepingutest tulenevalt selline õigus ning tulumaksuseaduse järgi ka kohustus selliseid tulusid maksustada. Seetõttu ei ole ka midagi enneolematut, kui maksuhaldur pärast finaali lennujaamas piltlikult öeldes jalgpallureid ootab. Muidugi on ka võimalus, et Eesti Vabariigi valitsus tegi UEFA-ga erikokkuleppe, kuid meil ei õnnestunud ühtegi sellist õigusakti leida, kus sellisest maksustamisõigusest Eesti loobuks.

Ülalkirjeldatud reeglid kehtivad muide ka muusikutele ja teistele artistidele.